Aastatel 2010 kuni 2013 valminud „Spartacus“ ei hoidnud end tagasi. Vana-Rooma võimuvõitlus, suurejoonelised lahingud, reetmised ja verised gladiaatorivõitlused tegid sarjast ühe oma aja julgema telelavastuse. Ekraanil nähtud vaatemängu taga peitub aga sama erakordne lugu. Siin on üheksa põnevat fakti, mida iga sarja austaja võiks teada.

 

1. Sari sai uue hooaja juba enne esilinastust

Telekanal Starz uskus sarja edusse sedavõrd kindlalt, et tellis teise hooaja rohkem kui kuu aega enne esimese osa esilinastust. Selline otsus oli televisioonimaailmas üsna ebatavaline, eriti kuna tegemist oli suure ja kalli ajaloolise lavastusega. Risk tasus end ära ning „Spartacus“ püsis ekraanil neli peatükki.

2. Vana-Roomat filmiti täielikult Aucklandis

Kuigi sari viib vaataja Capua areenidele ja Rooma impeeriumi lahinguväljadele, valmis kogu „Spartacus“ Uus-Meremaal Aucklandi stuudiotes. Uus-Meremaa filmikomisjoni andmetel ei filmitud nelja hooaja jooksul ühtegi kaadrit päris võttepaigas. Tootmise tarbeks muudeti kuus laohoonet stuudioteks, kasutati 788 kohalikku tarnijat ning igal nädalal töötas sarja juures 350 alalist ja 150 ajutist meeskonnaliiget. Kokku tõi „Spartacus“ Uus-Meremaa majandusse ligikaudu 200 miljonit kohalikku dollarit.

 

 

3. Kõik ekraanil nähtu ei olnud arvutiga loodud

Sarja iseloomuliku välimuse loomisel kasutati palju rohelist tausta, kuid näitlejad ei pidanud töötama täiesti tühjas stuudios. Gladiaatorite kool, treeningväljak ja paljud interjöörid ehitati päriselt valmis. Digitaalselt lisati peamiselt taevas, maastikud, linnavaated ja suuremad taustad. Sarja looja Steven S. DeKnighti sõnul valmistati ajastutruu maailma loomiseks käsitsi isegi mööbel, ehted ja muud kõige väiksemadki esemed.

 

4. Näitlejad pidid läbima tõelise gladiaatorilaagri

Gladiaatori välimus ei sündinud ainult kostüümi ja hea valgusega. Näitlejad ja kaskadöörid läbisid enne võtteid kuuajalise treeninglaagri, kus harjutati ligi neli tundi päevas ja viis päeva nädalas.
Treeningud kohandati iga osaleja füüsilise vormi järgi. Mõnel tuli kasvatada lihasmassi, teistel vähendada rasvaprotsenti, kuid kõik pidid õppima võitluskoreograafiat ning saavutama vormi, mis lubaks pikkades märulistseenides usutavalt vastu pidada.

 

5. Sarja omapärane kõneviis ei ole päris ladina keel

„Spartacuse“ tegelased räägivad äratuntavalt nappide ja jõuliste lausetega, millest jäetakse sageli välja tavapäraseid sidesõnu ja artikleid. Tegemist ei ole ladina keele täpse jäljendamisega, vaid sarja jaoks loodud kõneviisiga. DeKnight ammutas inspiratsiooni William Shakespeare’i loomingust ja Conani lugude autori Robert E. Howardi stiilist. Eesmärk oli anda dialoogile iidne ja teatraalne kõla, ilma et tegelased peaksid rääkima tänapäevases tavakeeles. Looja on tunnistanud, et pärast esimeste osade kirjutamist mõistis ta, kui keeruline on sama eripärast stiili kogu sarja jooksul järjepidevalt hoida.

 

 

6. Eellugu sündis ootamatu pausi tõttu

Esimese hooaja järel diagnoositi Spartacust kehastanud Andy Whitfieldil mitte-Hodgkini lümfoom. Et anda näitlejale aega raviks, otsustasid tegijad põhilooga oodata ning lõid kuueosalise eelloo „Spartacus: Gods of the Arena“. Algselt ajutise lahendusena mõeldud peatükk viis vaatajad aega enne Spartacuse saabumist gladiaatorite kooli ning tõi loosse Gannicuse. DeKnight on hiljem öelnud, et eellugu muutis kogu sarja ja andis järgmistele hooaegadele suurema emotsionaalse kaalu.

 

7. Spartacuse osatäitja vahetust ei püütud keerulise süžeega seletada

Kui Andy Whitfieldi haigus naasis, ei saanud ta Spartacuse rollis jätkata. Tegijad kaalusid erinevaid võimalusi, sealhulgas tegelase vigastamist või tema nime edasi andmist mõnele teisele võitlejale. Lõpuks otsustati, et selline lahendus mõjuks kunstlikult. Whitfield soovis, et Spartacuse lugu jätkuks, ning rolli võttis üle Austraalia näitleja Liam McIntyre. Tegelase muutunud välimust ei hakatud sarjas selgitama. McIntyre astus lihtsalt uuel hooajal Spartacuse rolli ning jätkas tema lugu.

 

8. Ajalugu oli sarja selgroog, mitte ranged käerauad

„Spartacus“ põhineb päriselt toimunud orjade ülestõusul, kuid selle tegijad ei soovinud luua dokumentaalsarja. DeKnight nimetas oma lähenemist ajaloole lähedal seisvaks. Olulised sündmused ja tegelased pidid olema äratuntavad, kuid nende ümber loodi uusi suhteid, konflikte ja saatuseid. Näiteks oli Gannicus ajalooallikate järgi vaba mees, kes liitus Spartacusega. Sarjas kujutati teda esmalt orja ja gladiaatorina. Tema vabaduse võitmise lugu laenati hoopis ajaloolisest juhtumist, kus kaks Colosseumi avamisel võidelnud gladiaatorit said vapruse eest vabaks.

 

9. Sarja ei lõpetatud kehvade vaatajanumbrite tõttu

„Spartacus“ oleks võinud jätkuda veel mitu hooaega, kuid tegijad otsustasid loo lõpetada peatükiga „War of the Damned“. Põhjuseks oli soov vältida kordusi, sest ajalooline lugu oleks hakanud koosnema aina uutest Rooma väejuhtidest, kes Spartacuse vastu saadetakse. Mitme vastase lood koondati Marcus Crassuse tegelaskujusse ning sarjale anti teadlikult suurejooneline lõpp. DeKnighti eesmärk oli lõpetada „Spartacus“ hetkel, mil lugu oli veel tugev, mitte venitada seda seni, kuni publik huvi kaotab.

 

Verine vaatemäng oli vaid üks osa „Spartacuse“ edust. Sarja keskmes olid algusest lõpuni vabadus, võim, lojaalsus ja inimeste valmisolek oma saatusele vastu astuda. Just see muutis Vana-Rooma gladiaatori loo palju enamaks kui lihtsalt suurejooneliseks märulisarjaks.
 

Vaata sarja „Spartacus“ Duo Starist.